Kõigil aegadel on peetud sõdu ja esimestest sõdadest alates on olnud ka neid, kes pole tahtnud sõdida. Sõna ise on tulnud ladina keelest ja tähendas rahupüüdlikku. Tänapäeval nimetatakse nii maailmavaadet, mis peab sõjalise jõu kasutamist lubamatuks.

Möödunud sajandeil oli patsifism reeglina seotud religiooniga. Kuigi piibel käes on palju sõdu peetud, tõlgendasid mõned sektid kristlikku moraali palju rangemalt ja leidsid, et kristlane ei või relva kanda. Ka mitmetes ida religioonides on tapmise keeld tähtsal kohal.

Vanim kirjapandud mõtisklus lahingusse minemise eetika üle on siinkirjutaja andmetel India eeposes "Bhagavadgita" (4-3 saj. e.kr.).

Vanim lugu sõjaväest kõrvalehoidmise kohta on arvatavasti pärit kreeklastelt ja kuulub samuti rohkem mütoloogia kui ajaloo valda. Legend räägib, et Achilleust püüdis ema varjata tüdrukute hulgas, et poeg ei peaks minema Trooja sõtta. Achilleuse mehelikkust selline kohtlemine ei kahjustanud ning hiljem sai tast ikkagi tuntud kangelane.

Ehkki Uues Testamendis pole sõduriks olemise eetikast otseselt juttu, oli vasttekkinud kristlus siiski patsifistlikult meelestatud. Esimestel sajanditel Rooma riigi sõjaväes kristlasi ei teeninud, küll aga on mõned teated keeldumiste kohta. Viiteid kristlastest sõduritele võime leida alates aastast 313, mil imperaator Konstantinus muutus kiriku patrooniks. Aastast 438 koosnes Rooma riigi sõjavägi ainult kristlastest.

(E. Westermarck)

Edasi ei toimunud patsifismi ajaloos midagi olulist rohkem kui tuhande aasta vältel. 16. sajandil tekkis killustatud anabaptistlikest sektidest kristlik usulahk, mida tunneme praegu mennoniitide nime all ning umbes sajand hiljem tekis kveekerite sekt. Mõlemad on mänginud olulist rolli sõjavastase meelelaadi arenemisel.

Mittereligioossele patsifismile pani aluse vene kirjanik Lev Tolstoi, kes alates 1879.a hakkas jutlustama igasugusest vägivallast hoidumist. Tolstoi väitis, et mitte ainult kristlased, vaid ka kõik teised ausad inimesed peaksid keelduma sõjaväes teenimisest.

Kahekümnes sajand "õnnistas" inimkonda kahe suure ja enneolematult ohvriterohke sõjaga. Teaduse ja tehnika areng muutis võimalikuks miljoneid inimohvreid nõudvad aktsioonid. Sõjaväed hakkasid minetama oma traditsioonilist kodukaitsemise funktsiooni. Tänu kogu elu politiseerumisele ja keerukate ideoloogiate levikule ei võinud sõdur enam teada, kelle huvisid ta tegelikult kaitseb. Propagandasüsteem suutis eksitada terveid rahvaid.

(E.Hemingway)

Suurte sõdade mõjul hakkas vägivalda eitav meelelaad levima teadlaste, kirjanike ja teiste isemõtlejate hulgas. Paljud suurmehed ei uskunud enam õiglaste sõdade võimalikkusse, üha enam leidus neid, kes tundsid muret kõigepealt inimeste ja alles seejärel riikide saatuse pärast ning leidsid, et sõjad ja sõjaväed on ühemõtteliselt negatiivne nähtus.

Arst ja filosoof Albert Schweitzer mõtles vägivalla põhjuste üle ning jõudis järeldusele, et inimesed peaksid arendama endas austust kõige elava vastu. Aukartust elu ees ei tunne teadlane, kes aitab valmistada massihävitusrelva ega sõdur, kes käsku täites seda relva kasutab.

I maailmasõja aegsel Inglismaal oli keeldujate liikumise liidriks filosoof ja matemaatik Bertrand Russell. Lisaks tavapärasele vägivalla hukkamõistule pidas Russell üldist sõjaväekohustust põhiliste isikuvabaduste jalge alla tallamiseks. Ta aimas suure sõja jubedaid tagajärgi varem kui teised ning tundes hästi poliitilise elu telgitaguseid, nägi ka läbi poliitikute valesid, mis sillutasid teed tulevastele sõdadele. Maailmasõda oli filosoofi jaoks inimese tühisuse ja rumaluse manifestatsioon, mõttetute kannatuste paraad.

(B. Russell)

Sõjavastases liikumises osales ookord ka kirjanik Bernard Shaw, tõsi küll, vähem aktiivselt. Shaw ei pooldanud keeldujate n.ö. peaga müüri lõhkumise taktikat. Sõdade peamiseks põhjuseks pidas ka tema patriotismi, mis võimaldab kergesti õhutada inimesi mõttetule eneseohverdamisele ja vägivallale.

Kahekümnenda sajandi patsifismi ajaloos on kõige olulisemaks figuuriks kindlasti Mahatma Gandhi. Kui seni olid vägaivalla vastased lähtunud peamiselt üksikisiku moraalist, siis Gandhi püüdis tõestada, et mittevägivaldne vastupanu on relvade kasutamisest mitte ainult eetilisem, vaid ka efektiivsem. Kui enne Gandhit oli vähe neid, kes söandasid arvata, et okupatsiooni vastu saab ka paljaste kätega, siis India vabanemine Briti impeeriumi koosseisust veenis paljusid vastupidises.

II maailmasõja ajal oli tuhandeid keeldujaid kõigis suurtes riikides, kuid paljud, kes I maailmasõja vastu välja olid astunud, ütlesid nüüd patsifismist lahti. Hitlerliku Saksamaa koonduslaagrid tegid ärevaks ning fashismi kiire purustamine näis olevat hädavajalik. Vaatamata miljonitele inimohvritele ja ülisuurele majanduslikule kahjule tõi võit kaasa vähem head kui loodeti. Venemaa agressiivne poliitika tekitas üha enam probleeme ning Siberi koonduslaagrid ei kadunud kuhugi. Nii USA kui NSVL said endale aatomipommi. Tekkis võidurelvastumine ning uue ja veelgi suurema sõja oht:

( Winston Churchill )

Aatomipommi leiutamine tekitas olukorra, kus kogu tsivilisatsioon võib hukkuda ühe diktaatori haiglase otsuse tagajärjel. Tekkis uus liikumine - nuclear pacifism - mis nõuab tuumarelvade keelustamist ja protesteerib üldiselt kõigi sõdade vastu kartes, et tänapäeval võib iga lahing õnnetu juhuse tõttu tuumarelva kasutamiseni viia.

Kuuekümnendad tõid lisaks lillelastele ja seksuaalrevolutsioonile ka Vietnami sõja. Tõenäoliselt pole vastuseis ühelegi sõjale olnud nii ulatuslik. Kõigile oli selge, et armee ei tegele siin "kodumaa kaitsemisega" (nagu kõik teisedki rahvad, nii peavad ka ameeriklased oma militaariat kaitseväeks). Dzhunglilahingud olid verised ja USA taktika küllaltki julm. Tuhanded naised ja lapsed hukkusid pommiplahvatustes ning nii mõnedki asulad põletati koos rahulike elanikega ära. USA sõjaväes levis narkomaania ja korruptsioon, tuli ette deserteerimisi ja relvastatud vastuhakke.

(Graffiti ühes USA sõjaväebaasis)

Rohkem kui 60 000 Ameerika noort emigreerus Kanadasse või teistesse riikidesse, et pääseda osalemisest mõttetus sõjas. Kümned tuhanded hoidsid teenistusest kõrvale, varjates end oma kodumaal. Tuhanded sattusid kohtu alla, kuna ületasid protestiaktsioonides seadusega lubatud piire. Nende hulgas olid ka inimõiguslane Marthin Luther King, ülemaailmselt tuntud arst Benjamin Spock ja Amherst College president John Ward. Vähesemal määral oli võimudega pahuksis kirjanik Norman Mailer, kes II maailmasõjas oli osalenud vabatahtlikuna. Erinevatese sõjavastastesse organisatsioonidesse kuulus tol ajal rohkem kui 4 miljonit inimest.

Vietnami sõja ajal sai selgeks, et paljud mehed on teatud olukordades nõus relva kasutama ( nt. fashismi purustamiseks II maailmasõjas ), kuid pole nõus võitlema seal, kus sõja eesmärgid on vähem selged. Selline liikumine - selective objection - pole seni mingit legaalset staatust saanud. Väljaspool seadust on endiselt ka maksumaksmisest keeldujad, kes ei taha oma rahadega toetada riiklikku vägivallaaparaati. Keeldumine relva kandmisest kuulub paljudes riikides (ka Eestis) kodaniku põhiseaduslike õiguste hulka - keeldujalt nõutakse siis asendusteenistuse läbimist. Paraku on ka sellest keeldujaid ja kõrvalehoidjaid küllaga, sest seegi eeldab teatud juhtudel miltaarsete institutsioonide käskudele allumist ning põhimõte, et iga meeskodanik peab olema valmis, et teda oleks võimalik igal ajal riigi teenistusse kutsuda, võib vabas ühiskonnas juba iseenesest vastu hakata.

* * *

Eestikeelses kirjanduses on tavaliselt patsifismi all mõistetud äärmuslase hoidumist igasugusest vägivallast. Seepärast võib tunduda harjumatuna, et mahutan selle sõna alla ka need, kes mõne sõjalise aktsiooni heaks on kiitnud. Tänapäeva keerulises ja vägivallast läbi imbunud maailmas on hinnatav igasugune vastuseis militarismile - ka siis, kui vastuseisjal ei jätku jõudu või järjekindlust minna oma tegevusega lõpuni. Samuti võib olla, et mõnel juhul on vägivalla kasutamine tõepoolest õigustatud.

Ehki sõjad on meie ajal avalikult hukka mõistetud, on nad ometigi täiesti tavaliseks nähtuseks. Ükski diktaator ega ka demokraatliku riigi valitsus ei pea ennast selle eest vastutavaks; Igal osapoolel on veenvad selgitused, miks julm teguviis oli õiglane ja vajalik - ja igaühel on miljoneid uskujaid. Ka iga tubli sõjaväelane ütleb, et ta kaitseb õiglasi ideaale ja sõda tegelikult ei taha. Paljalt sõnadest siiski ei piisa ja enese heaks ja õigeks uskumisest pole teistele mingit kasu. Oluline on igaühel midagi tõepoolest ära teha selle heaks, et siin maailmas vägivalda vähem oleks. Mitte ainult ideaalides vaid tõeliselt. Kaitsesõdade ja kaitsevägede kontseptsioon on ilmselt enesepettus; pigem tasuks uurida mittevägivaldse vastupanu või kodanikuallumatuse liini.