Mõtteid Hermann Hesselt

Ehkki Hesset on mõnikord ka boheemlaskirjanikuks peetud, oli ta erakordselt põhimõttekindel isiksus. Stepihundi või Demiani pealiskaudsel lugemisel võib jääda mulje, et Hesse õigustab ja isegi ülistab sõda. Tegelikult on tema vaated sõja suhtes olnud alati eitavad, vaatamata keerulistele aegadele ja näiliselt järeleandlikule natuurile. Mõlema maailmasõja ajal, mil tema rahvuskaaslased "õiglase" vägivalla võidukäigust rõõmu tundsid, võttis Hesse sõna toimuva vastu ning püüdis inimesi ahvatleda välisele autoriteedile selga pöörama, et otsida tõde ning käitumisreegleid oma siseilmast. Tänu apoliitilistele ja mõnikord ka järsult patriotismivastastele hoiakutele sattus Hesse oma kodumaal üldise põlu alla ning sai enesele sellised tiitlid nagu "reetur" ja "madu". Ometi osutus tema looming paljuski prohvetlikuks ning tõi talle ülemaailmse tunnustuse ja 1946 aastal Nobeli preemia. Hesse on ka üks neist, kelle teoseid pole võimalik täiel määral mõista, kui ei olda tuttav tema elukäigu ja väärtushinnangutega. Selles osas võib järgnev tekst samuti pisut abi pakkuda.

Hesse endast:

"Tulin poliitikasse väga hilja, olles juba peaegu nelikümmend. Mind raputas üles sõja jube reaalsus, ning kohutas kogemus sellest, kui kergesti minu kolleegid ja sõbrad panid ennast kirja Mooloki teenistusse. Mõned sõbrad olid minust juba ära pöördunud ja ma olin endale kaela saanud ühe noist hirmuäratavatest ja solvavatest rünnakutest, mida niinimetatud kangelaslikel aegadel konformistid iialgi ei väsi kaela määrimast inimesele, kes eelistab käia oma teed. --- ...kirjutasin poliitilisi või päevakajalisi artikleid ainult teatud aastatel. Aga sellest ei tule järeldada, et ma vahepeal uinusin või pöörasin selja kaasaegsete tegemistele. Minu suureks kurvastuseks polnud see enam võimalik pärast esimest valulist ärkamist I maailmasõja ajal. Igaüks, kes vaatab mu elutööd tervikuna, märkab, et isegi aastatel, mil ma ei kirjutanud midagi päevapoliitilist, ei jätnud mind hetkekski kujutlus jalge all hõõguvast põrgust, ähvardava katastroofi ja sõja eelaimus. Alates Stepihundist, mis osalt oli meeleheitlik hoiatus lähenevast sõjast ja mida ka selle pärast hukka mõisteti ja pilgati, kuni Klaaspärlimänguni, mille kujundite maailm oli päevaprobleemidest näiliselt kaugele nihutatud, kuid lugeja võis leida seda tunnet ikka ja jälle ning sama alatoon on tuntav ka minu luuletustes."

Rääkides päevakajalistest probleemidest, püüab Hesse veenda lugejat poliitika juurest ära tulema, süvenema oma sisemaailma ja loobuma väliste autoriteetide teenimisest.

Kõik siintoodud katkendid on tõlgitud raamatust If the War Goes On..., kuhu Hesse on kogunud oma sõjateemat ja poliitikat käsitlevad kirjutised (Minu kaudtõlked on kahjuks autori suurepärast stiili tublisti viletsamaks muutnud - R.N.)

Kiri noorele sakslasele, aasta 1919:

"Kirjutasid mulle, et oled masenduses ja ei tea mida uskuda, mida loota. Sa ei tea, kas Jumal on olemas või mitte. Sa ei tea kas elul on mingit mõtet, kas kodumaa-armastusel on mingit mõtet... Usun su meeleseisundi õige olevat. Mitte teada kas Jumal on olemas, mitte teada, kas on olemas hea ja kuri, on palju parem kui teada kindlalt. Viis aastat tagasi, kui mäletad, olid üpris veendunud, et Jumal on olemas, ja mis peamine - sa ei kahelnud sugugi selles, mis on hea ja mis kuri. Loomulikult asusid tegema seda, millest arvasid, et see on hea ja marssisid sõtta. Viis aastat - oma nooruse parimad aastad - jätkasid sa "hea" tegemist: lasksid püssi, vedelesid barakkides ja poristes kraavides, matsid kaaslasi ja sidusid nende haavu. Ning vähehaaval hakkasid sa Jumalas kahtlema, aimama, et hea ja kuulsusrikas missioon, millesse sa oled kaasatud, on oma olemuselt kuri või vähemalt tobe ja absurdne.

Ja nii see oligi. See hüve, milles sa tookord nii kindel olid, ei olnud tõeline hüve, mis on ajatu ja hävimatu; ja muidugi Jumal, mida sa noil aegadel tundsid, polnud õige Jumal. Arvatavasti oli see meie konsistooriumide ja sõjapoeetide rahvuslik Jumal, kohutav jumalus, kelle tööriistaks ja jalatugedeks on suurtükid, kelle lemmikvärvideks on must, valge ja punane. Muidugi oli ta võimas ja hiiglaslik, suurem kui mistahes Jehoova; talle toodi sadu tuhandeid lahinguohvreid, sajad tuhanded kõhud kisti lõhki tema kiituseks, sajad tuhanded kopsud rebiti tükkideks; ta oli verejanulisem ja brutaalsem kui mistahes ebajumal ja nende veriste ohvripidude ajal meie preestrid kodumaal, meie teoloogid, häälestasid oma hästimakstud etteasted tema kiituseks. Kadusid ka religiooni viimased riismed, mis olid veel jäänud meie vaesunud hingedessse ja hingetutesse kirikutesse. Kas keegi on peatunud, et mõelda, ja imestanud fakti üle, et nende nelja aasta jooksul meie teoloogid matsid maha omaenda usu, oma kristluse? Olles määratud armastuse teenistusse, nad jutlustasid vihkamist; olles määratud inimsugu teenima, võtsid nad inimsoo pähe autoriteete, kes neile maksid. Nad tõestasid (muidugi mitte kõik, vaid häälekamad), kavalalt ja paljusõnaliselt, et sõda ja kristlus on perfektselt ühildatavad. Et inimene võib olla parim kristlane ja siiski tulistada ning pussitada..."

Mis siis juhtub, kui rahvas püüab ennekõike materiaalse elu vallas edukas olla? Üks võimalik nägemus:

"Tõsi, oli kuulda hoiatavaid hääli. Need rääkisid inimestele, et see on vale tee ja tuletasid meelde vanu aegu, nende maa tagasihoidlikku ja rahumeelset hiilgust, vaimset missiooni, mis oli teda kord juhtinud, häid ideesid, muusikat ning poeesiat, mida ta oli kord kinkinud maailmale. Aga rõõmustades oma uue rikkuse üle, inimesed naersid. Maakera pöörles ja oli ümmargune; see oli väga hea, et nende vanaisad olid kirjutanud luuletusi ja ajalooraamatuid, uus põlvkond tahab näidata, et nende kodumaa on võimeline ka millekski muuks. Ja nii nad siis kiirustasid oma tuhandetesse vabarikutesse ja tegid uusi masinaid, uusi raudteid, uusi tarbeesemeid ning ainult selleks, et olla kaitstud - uusi vintpüsse ja kahureid. Rikkad kaugenesid rahvast, vaesed töölised tundsid endid hüljatuna ning nemadki ei mõelnud enam inimsoost, kelle hulka nad kuulusid ning hakkasid mõtlema vaid endile, ainult oma vajadustele ja soovidele. Ja rikkad ning tugevad, kes olid varunud hulgaliselt suurtükke ja vintpüsse, et kaitsta maad välisvaenlaste vastu, olid õnnelikud oma ettenägelikkuse pärast, sest nüüd oli neil vaenlane seespool ja too oli võibolla veel ohtlikum."

* * *

"Sõja ajal tehti kunstnikud, kirjanikud ja intellektuaalid sõdureiks või põllutöölisteks. Nüüd püütakse neid "politiseerida" ja muuta asise elu osaks. See on nagu püütaks baromeetri abil naela seina taguda. --- Maailm ei arene raasugi kiiremini kui muuta luuletajad tänavajutlustajateks ja filosoofid kabinetiministriteks. Maailm areneb, kui inimesed teevad seda, mille jaoks nad on loodud, seda, mida nende loomus neilt nõuab ning mida nad seepärast teevad innukalt ja hästi."

Järgnevas lõigus vaidleb Hesse vastu I maailmasõja ajal levinud uskumusele, et suur ja julm võitlus hirmutab inimesed nii ära, et ühtegi uut sõda nad küll enam lahti ei päästa.

"Hirm ei õpeta inimestele midagi. Kui inimesed tunnevad tapmisest mõnu, siis mingid sõjamälestused neid kinni ei pea ega ka sõja poolt tekitatud materiaalse kahju teadmine. Inimeste käitumine lähtub ratsionaalsetest kaalutlustest vaid vähesel määral. Võib väga hästi teada, et tegu on absurdne ja ikkagi seda nautida. Iga kirglik inimene teebki nii."

Hesse inimestest, kes talle Saksamaalt kirju saadavad, aasta 1946:

"Näiteks on seal kõikvõimalikud tuttavad, kes olid kirjutanud mulle aastaid, aga jätsid järele, kui said teada, et olen võimude pideva tähelepanu all ja minuga kirjutamisel võivad olla väga ebameeldivad tagajärjed. Nüüd nad informeerivad mind, et nad on endiselt elavate hulgas ning et nad on alati mõelnud minust armastusega ning kadestanud mind, et mul on oli õnn elada Shveitshi paradiisis, ja et - nagu ma väga hästi peaks teadma - pole need neetud natsid neile kunagi meeldinud. Aga paljud neist vanadest tuttavatest olid aastaid partei liikmed. Nüüd nad jutustavad mulle, kuidas nad olid kõik need aastad ühe jalaga koonduslaagris ja teisega parteis ning ma olen sunnitud vastama, et ainsad antifashistid, keda suudan tõsiselt võtta, on need, kes olid mõlema jalaga koonduslaagris... Ka meenutan neile, et sõjaaastatel kartsime pruune kuradeid, meie "sõbralikke" naabreid Shveitshi paradiisi iga minut sisse tungivat ning vanglad ja võllapuud juba ootasid meie paradiisis neid, kes olid mustas nimekirjas. --- Siis on veel lihtsameelsed hinged - noorteorganisatsiooni endised liikmed - kes kirjutavad, et ühinesid parteiga 1934 aasta paiku pärast ränka seesmist võitlust, ainult sellel eesmärgil, et olla hinnatavaks vastukaaluks kuritegelikele elementidele. --- Üks teine grupp koosneb endistest kolleegidest ja sõpradest, kes toetasid Hitleri võidukäiku avalikult ja ohjeldamatult kõigil sõja-aastatel. Nüüd nad saadavad mulle liigutavalt sõbralikke kirju, jutustades kõike oma igapäevaelust, pommikahjustustest ja majapidamismuredest, oma lastest ja lastelastest, just nagu midagi polekski juhtunud, just nagu poleks miskit meie vahel, just nagu nemad polekski aidanud tappa minu juudist abikaasa sõpru ja sugulasi ning diskrediteerida ja hävitada minu elutööd. Mitte keegi neist ei ütle, et ta kahetseb, et ta näeb täna asju hoopis teises valguses, et tookord ta eksis. Ja mitte keegi neist ei ütle, et ta oli nats ja kavatseb selleks jääda, et ta ei kahetse midagi, et ta on endiselt lahinguvalmis. Näidake mulle natsi, kes jäi oma põhimõtetele kindlaks, kui asjad hakkasid halvasti minema! Need inimesed teevad mu haigeks."

Kangelaslikkusest:

"...sõdurid, kes sõjas hukkusid, on väärt meie suurimat sümpaatiat. Paljud neist tegid suuri tegusid ja talusid ränki kannatusi ning lõpuks maksid oma eludega. Aga see ei tee neist veel kangelasi. Tavaline sõdur, kelle peale ohvitser kisendab nagu koera peale, ei muutu äkitselt kangelaseks kuuli läbi, mis ta tapab. Arvata, et on miljoneid kangelasi, on juba iseenesest absurdne.
Kuulekas ja hästi käituv kodanik, kes täidab oma kohust, ei ole kangelane. Ainult indiviid, kes on muutnud omaenese tahte, oma peene sisetunde enda saatuseks, võib kangelane olla.

Kui selline julgus ja individuaalne tahe oleks paljudel, oleks maailm teistsugune paik. Ei, ütlevad meie hästimakstud õpetajad (needsamad, kes on nii agarad kiitma möödunud aegade tahtekindlaid isiksusi), kõikjal valitseks kaos. Aga tegelikult oleks elu rikkam ja parem, kui iga inimene järgiks iseseisvalt oma seesmist seadust ja tahet. Tõepoolest, sellises maailmas jääksid karistamata kergemad kuriteod, mis täna meie lugupeetud kohtunikke pidevalt töös hoiavad. Aegajalt toimuks ka mõrvu - aga kas seda ei juhtu praegugi, vaatamata kõikvõimalikele seadustele ja karistustele. Teiseltpoolt jällegi paljud kohutavad, ääretult kurvad ja haiglased sündmused, mida näeme pealt tänapäeval oma nii hästi korrastatud maailmas oleksid tundmatud ja täiesti võimatud . Näiteks sõjad rahvaste vahel."

Järgnev tekst lubab oletada, et too "vabanemine", mida Hesse romaanide kangelased otsivad, polegi nii kättesaamatult müstiline või peenelt metafüüsiline. Lugu on pühendatud kabinetiministrile ja algab sellest, kuidas autor tutvub ministri sõnavõtuga, mis on küll tulvil muret riigi saatuse pärast, kuid unustab täiesti inimesed ja inimkonna. Sõja ajal deklareerisid patriootlikud riigimehed üpris sageli, et Saksamaal pole põhjust astuda täiendavaid samme rahu heaks. Tähtis oli sõja võitmine, mitte rahvuskaaslaste saatus. Kirjanikule, kes koges tõelisust inimeste hingeelu kaudu, polnud selline hoolimatus vastuvõetav. Hesse soovitab ministril sagedamini Beethovenit kuulata ja piiblit ning Goethe värsse lugeda, sest:

"See hetk võib olla ääretult tähtis kogu maailmale. Te võite leida seesmise vabanemise. Teie silmad ja kõrvad võivad järsku avaneda. Paljude aastate vältel, härra minister, on teie silmad ja kõrvad olnud häälestatud vaid teoreetilistele kaalutlustele ja mitte reaalsusele; nad on juba ammu treenitud mitte märkama suuremat osa sellest, millest elu tegelikult koosneb. Kas mõistate, mida ma mõtlen? Muidugi mõistate. Aga võib olla, et suure luuletaja-, piibli- või kogu inimkonna hääl, mis räägib selgelt läbi kunsti, annab teile võime tõeliselt näha ja kuulda. Ja mida te siis kuulete ja näete? Ei sõnagi enam tööjõu defitsiidist ja kütusehindadest, ei midagi tonnidest ja riikide liitudest, laenudest, kutsealuste nappusest ja kõigest muust, mida te seni pidasite ainsaks reaalsuseks. Selle asemel näete te Maad, meie vana kannatlikku Maad, surnute ja surijatega kaetud, laastatud ja purustatud ning põletatud ja mürgitatud. Te näete sõdureid lebamas päevade kaupa eikellegimaal, võimetud oma vigaste kätega peletama kärbseid veritsevatelt surmahaavadelt. Te kuulete haavatute hääli, hullumeelsete karjeid, emade ja isade, kallimate ja õdede etteheitvaid kurtmisi, inimeste nuttu nälja pärast. Kui teie meeled avanevad kord neile asjadele, mida te olete kuude ja aastate vältele hoolikalt püüdnud mitte märgata, siis võib juhtuda, et te vaatate taas läbi oma eesmärgid, oma ideaalid ja teooriad selle uue meeleseisundi valguses ning proovite kaaluda nende tõelist väärtust ühe sõjakuu või ainsa sõjapäeva kõrval.

Oh, kui see muusikaline hetk, see naasmine tõelisesse reaalsusesse satuks ometi kord teie teele! Te kuuleksite inimkonna häält, te lukustaksite end oma tuppa ning nutaksite. Ja järgmisel päeval te tuleksite välja ja täidaksite oma kohust inimkonna ees. Te ohverdaksite mõned miljonid või biljonid rahas, väikese osa oma preztiishist ja tuhat muud asja (kõik need, mille pärast te praegu sõda pikendate), ja kui vaja, siis ka oma ministriportfelli koos nendega, te teeksite, mida inimkond teilt loodab ja palub. Te oleksite esimene võimul olevate riigimeeste hulgas, kes mõistab hukka seda õnnetut sõda, esimene, kes ütleb oma kaaslastele, mida kõik praegugi salajas tunnevad: et kuus kuud või isegi üks kuu sõda maksab rohkem kui ükskõik mis, mida tema abil võib saavutada."

Mõned kirjutised Hesselt: