"VANNUN jumala nime juures püha vande, et kuuletun võitluses bolshevismi vastu tingimusteta saksa sõjajõudude ülemjuhatajale Adolf Hitlerile ja olen julge sõdurina igal ajal valmis selle vande eest ome elu jätma" - see on pühalik vanne, mille praegusel saatusraskel ajal annab eesti meeste paremik - eesti leegionärid. Sellise vande annavad need, keda eile lillede ja parimate soovidega ära saatsime. Uhkustundega ära saatsime, teades, et nii nemad nagu teisedki Eesti Leegioni liikmed moodustavad meie rahva tuleviku pandi.

On loomulik, et tulevases ühiskonnas, ükskõik milliseks ta kujuneks, on oma rahvusliku iseolemise nõudlemise ja kujundamise õigus ainult julgetel ja aktiivsetel rahvastel. Neil rahvastel, kelle liikmed ei kohku tagasi võitlusetunnil haaramast mõõka ühise vaenlase vastu - bolshevismi hävitamiseks. Neil rahvastel, kel on tahet võidelda. Reaalse löögijõu mõjuvõimsus oleneb arusaadavalt iga rahva arvulisest suurusest, millega meie väike ning suuri kaotusi üleelanud rahvas muidugi ei saa reastuda suurte rahvaste perre. Aga tähtis on just tahe. Ja sellest pole meil puudus, mida tõendavad eesti vabatahtlikud rindel ning meie sõjajõu keskne moodustis, eesti leegionärid. Nemad on need, kes kõrgel hoiavad meie lippu ja rahvuslikku sõduriau. See on õilistav ja võiks öelda otse nõutav eeskuju kõigile relvakandevõimelistele eesti meestele - anda oma elu eesti rahva käsutusse võitluseks meid neelata tahtva bolshevismi hävitamiseks. Tuhanded eestlased on seda teinud, veel paljud tuhanded järgnevad Euroopa saatusvõitluse juhtija Adolf Hitleri kutsele selle kindla teadmisega, et bolshevism tuleb hävitada, või vastasel korral oleme esmajoones meie kadunud. Just esmajoones, sest piirimaana oleme kommunistidel pinnuks silmas, ning on üldiselt teada, kuidas Stalini käsilased on korduvalt ähvardanud Eestit uuesti anastada. Samuti on teada, kuidas bolshevistidega kaasa võitlevad suurrahvad seda oma liitlasele lahkesti on lubanud.

Siin ei ole teist võimalust, kui kas või viimse eesti mehena võidelda kommunistide vastu. Sest see ongi meie kodumaa kaitse.

Meil on teada mõnel pool tekkinud arvamine, et "kodumaa oleks ju siis kaitstud, kui Eesti Leegion rakendataks tegevusse meie piiridel". See on lihtsalt targutus, selliste inimeste ninatarkus, kes armastavad ainult iriseda, ise aga mitte midagi teha. Vähegi loogiliselt mõtlejale inimesele on selge, et üht teatud väeosa ei saa sõja lõpuni rakendada kohtkindlalt mingi linna, metsa või maa-ala kaitseks. Mis siis kui vaenlane siit kohutavate jõududega ründab? Siis peavad teised väeosad appi tulema. Või mis siis, kui vaenlane üldse siit ei ründa? Siis peab too väeosa teisi abistama. Milleks ta peaks konutama. tegevuseta rindelõigus! Seda eriti praeguse hävitava sõja liikuva iseloomu juures ning arvestades veei asjaolu, et loodav Eesti Leegion on täismotoriseeritud üksus moodsaima relvastusega; Ta rakendatakse seal, kus see tarviiikuks osutub. Rakendatakse võitluses bolshevismi vastu. Sest selline on iga üksiku leegionäri pühalik vanne.

Niisama ninatark on väide, et sakslastel olevat mehed otsas, seepärast olevat lubatud nüüd asutada rahvuslik väeosa. Kas need tarkpead siis tõesti arvavad, et meie oma arvulise panusega suudame midagi otsustavat tähendada praeguste massarmeede tohutu ulatuse juures? Ei, kindlasti mitte. Kui Juht andis käsu luua Eesti Leegion, siis on see ainuüksi ülimaks tunnustuseks eesti rahvale, tema rassilistele eeldustele ning sõjalistele võimetele. ühtlasi on see aga ka võimalus näidata kuivõrd aktiivselt meie tahame kaasa aidata sõja võidukaks lõpetamiseks ja enda saatuse edaspidiseks kujundamiseks. Seda võimalust ei tohi mööda lasta - vaid seda peavad kasutama eesti mehed rohkearvuliselt leegioni astumisega, leegionärid innuka väljaõppe teostamisega ja väeosa võitlusvaimu arendamisega.

Siinkohal arvavad ülalmainitud ninatargad jälle õiguse olevat küsida, miks ei teostata leegionäride väljaõpet kodumaa1? Aga kahjuks unustavad nad seejuures, et meil on ju ainult kolm väljaõppelaagrit. Kui leegion oleks kusagil neis väljaõppel, oleks see vaenlasele varsti teada ning asukoht muututuks alatiseks - õhurünnakute objektiks.

Õnneks ei ole selliseid irisejaid meie hulgas kuigi palju. Rahva laiades hulkades on maad võtnud terve arusaamine, mida kujukalt tõendab viimasel ajal kiiresti kasvav leegionäride arv. Teatakse seda tõde, mille Eesti Omavalitsuse juht dr. Mäe väljendas oma leegionäridele peetud kõnes, et "Eesti tulevik otsustatakse ja kindlustatakse seal, kus peetakse lahinguid, ja lõplikult langetatakse see seal, kus peetakse viimane lahing".

Pole mingit kahtlust, et viimane lahing lõpeb meile võidukalt. Sealtpeale alustame oma kodumaa uuesti ülesehitamist uue Euroopa raamides. Aga ärgu unustatagu; et keegi ei tea millal ja kus võideldakse viimane lahing. Igatahes nõuab saatus meilt seni veel palju pingutusi ja ohvreid. Eriti just nende käest, kes on vabatahtlikult haaranud relva, kes on loobunud kodumaa kasuks enda isiklikust mugavusest ja julgeolekust, kel pole enam mingit muud sihti kui olla julge, ustav ja kuulekas sõdur bolshevismivastasel rindel.

Meie hindame - neid mehi ja iga eestlane teeb omalt poolt kõik. et leegionäride eeskuju leiaks viljakat pinda igasuguste raskuste võitmisel. -tt.





Kirjeldus leegionäride lahkumisest samas ajalehe esiküljel: "Tervituse saatel mööduvad kindralkomisaar Lietzmann ja Eesti omavalitsuse juht dr. Mäe leegionäride rivist. Nüüd asub kindralkomissar kõnepulti, lühikestes ja otsekohestes sõnades selgitades totaalse sõja nõudeid ja Eesti Leegioni tähtsust Eesti rahva saatuse kujundamisel. Kindralkomissari ettepanekul lauldakse Eesti hümni. Järgmisena asub kõnelema leegionäride hulgast major Mere, kelle rinda ehivad teeleasujate annetatud kodumaalilled. Tema kõne lõpul teeb SS- ja politseijuht eestis oberführer Möller ettepaneku hüüda Suur-Saksamaa Juhile Adolf Hitlerile kolmekordne Sieg Heil. Leegionäridelt kostabki kolmekordne võimas Sieg Heil - Jõudu võiduks, misjärel kõlavad Saksa hümnide helid.

Pidulik aktus on lõppenud. Leegionäride rivi asub jälle marsile läbi kodumaa pealinna.

Rivi saadavad rahvarõivais Eesti neiud ning kogu Vabadusväljakul viibinud rahvahulk siirdub rivi järel Balti jaama.

Siin otsivad sõjasõidule minejad enestele vagunites kohad, kogunedes päritolu järgi eri vagunitesse. Siin on Tartu vagunid, Pärnu ja teised vagunid. Vagunitele ilmuvad ka ei tea kust pealkirjad: "Nägemiseni, ilus Eesti", üliõpilased maalivad oma vagunile ladina keeles Caesari sõnad: "Veni, vidi, vici!" - "Tulin, nägin, võitsin" ja Horatiuse omad: "Dulce et decorum est pro patria mori" - "Ilus on surra isamaa eest".

Kõigi meeleolu on ülev.

On rohkeid südamlikke jumalagajätustseene. Lahkumiskurbusest saadakse vaprasti üle ja soovitakse teele kaasa kõike head.

Ilmub ikka uusi ja uusi lilli, mis on toodud lahkujatele.

Varsti saabub ärasõidumoment. Rutuga vahetatakse veel viimaseid tervitusi, siis hüpatakse juba liikuva vaguni platvormile, lehvitades käsi ja mütse mahajääjatele. Orkester mängib marssi. Ikka vähemaks ja vähemaks muutub kauguses rong - väike Eesti on jälle andnud tugeva lisa oma sõjapanusele ja võitlusele bolshevismi vastu."




(No nii ilus, et läheks või isegi. Kogu probleem on selles, et mindi aitama ühtesid kahekümnenda sajandi kõige hullematest kurjategijatest... Kirjutis on tüüpiline ning sarnaneb tolleaegses Saksa ajakirjanduses ilmunud artiklitega. Diktaatorite teenistusse on ikka mindud suurte lootuste ja üllate tunnetega - R.N.)