Kahekümnenda sajandi algus. Inglismaa. Telegraaf ja automobiil on juba olemas ja inimene on võimeline masinate abil õhus lendama. Teadus kergitab katteid looduse saladustelt ning inimkonna ees avanevad üha uued perspektiivid. Meditsiin võidab haigused; tootmise täiustumine likvideerib näljahädad ja annab peagi elamispinna ning soojad riided kõigile abivajajatele...

Nietzsche on tähtsusetu hullumeelne ja Dostojevskit ning Kierkegaardi pole veel mõistetud. Ei teata veel kvantmehhaanikast tulenevat kõrvaldamatut juhuslikkust või loogika võimalusi kärpivat Gödeli teoreemi. Ükski kiirus ei ole veel kõigi kiiruste piir.

Koonduslaagreid pole olemas. Igaüks võib vabalt riigipiire ületada. Sõdade ja vaenu ajad hakkavad mööda saama...



I

Bertrand Russell, üks 20.sajandi väljapaistvamaid filosoofe, oli patsifist ning pühendas suure osa oma elust sõdade ja vägivalla vastu võitlemisele. Teadlasena pidas ta ratsionaalset mõtlemist ainsaks prohvetiks, mille peale inimene päris kindel võib olla, kuid lihtne hoolivus ja kaastunne mõjutasid tema vaateid samavõrd. Lisaks nähtuste loogilisele analüüsile püüdis ta alati mõista neid ka tunnete kaudu ja see, mida ta tundis, mõjutas omakorda tema mõtlemist. Niimoodi mediteerides koges ta aegajalt inimhinge kohutavat üksindust ning tundis, et seda suudab ületada vaid armastus, mida religioonide suured õpetajad on jutlustanud.

Mis iganes ei tulene sellest motiivist, on kahjulik, või parimal juhul kasutu. Seepärast on sõda ebaõige, tavaline kooliharidus vastik, jõu kasutamine alati hukkamõistetav, ja inimsuhetel mõte vaid siis, kui püütakse tungida tolle üksioleku sügavustesse ning suhelda sellelt pinnalt. Kui Esimene maailmasõda algas, tundis Russell, et miski temas käsib vastu töötada...

Russell oli üks neist vähestest, kellele võõraste kannatused enese omadega võrreldaval määral valu tegid ja seepärast ei suutnud ta kaasa minna tolle massipsühhoosiga, mis muutis kogu rahva verejanuliseks kaitsjate ja kättemaksjate armeeks...

1914.aasta suvel ei olnud Euroopa enam endiselt rahulik... Russell on veendunud, et võimaliku sõja korral peab Inglismaa jääma neutraalseks. Tolleaegsel Saksamaal koonduslaagreid ei olnud ja Prantsusmaa ning Belgia lüüasaamine tähendanuks vahest ainult lipuvärvide muutumist, kui sedagi. Mis sest rahvuslikust uhkusest ikka, inimene on ju mõistuslik olend ja kaasinimeste elude säästmine on kindlasti kõige tähtsam. Kui Inglismaad tõepoolest rünnatakse, võib loobuda mõnest impeeriumi osast Saksamaa kasuks ja niiviisi igal juhul rahu saavutada...

Palju aastaid hiljem pidas Russell Esimest maailmasõda põhjuseks, mis muutis võimalikuks kommunistide võimuletuleku Venemaal ning lõi vajalikud eeldused Saksa natsismile. Teine maailmasõda oleks arvatavasti jäänud olemata, kui esimene oleks valutumalt lõppenud.

Veel mõni kuu enne sõja algust oli Briti neutraliteedi toetajaid rohkesti. Russell kogus Cambridge`i professoritelt selle kinnituseks allkirju, ent kui Inglismaa sõtta astus, ütles enamus neist oma seisukohtadest lahti.

See oli 4. augustil, kui parlamendis saadikute heakskiidupomina saatel sõjadeklaratsioon ette loeti. Russell jalutas Londoni tänavatel ning jälgis rahvast. Ta märkas üllatusega, et tüüpiline mees ja naine on sõja puhkemisest vaimustuses. See purustas nende igapäevaelu halli rutiini ning andis elule uue ja suurejoonelise mõtte. Poliitikute väidetele toetudes uskus rahvas, et sõda on möödapääsmatu ja õiglane ning sõjaala asjatundjad arvasid üksmeelselt, et võitlus tuleb lühike ja kerge. Russell ei olnud optimistlik. Tema rääkis hirmutavaid lugusid, aga keegi ei võtnud neid tõsiselt. Ometi osutus tegelikus hullemaks, kui ta oli julenud arvata.

Kui Russell naases mõni päev hiljem töökohale Trinity Kolledzhisse, oli ta rabatud, nähes kui kiiresti sõjavaimustus on kõrgkooli haaranud. Sajad tudengid vabatahtlikena rindele minemas, mõned ülikooli hooned kaitsejõudude käsutusse antud ning liikvel kumu kogu kolledzhi haiglaks muutmise plaanist. Õppimisest ei huvitunud enam keegi. Russell oli meeleheitel noorte meeste pärast, keda ta hiljuti oli õpetanud, ja kes nüüd läksid rindele surema. Ta tundis ennast ja kogu vanemat põlvkonda noorsoo ees süüdi olevat. Saksamaa purustamise perspektiiv ei ahvatlenud teda sugugi ning sõda iseenesest tundus olevat barbaarne ja mõttetu. Aga rahvas mõtles ja tundis midagi muud... Ilus isamaa-armastuses oli järsku muutunud barbaarseks kireks, mis vihkas arutlusi ja kriitikat ning ei hoolinud ei inimsaatustest ega isamaast. Russell oli meeleheitel ning üritas teha ükskõik mida, et kaaskodanikke taas mõistusele tuua. Ta kirjutas Nationis:

"... inimkonna ja tsivilisatsiooni nimel protesteerin selle vastu, et osaleme Saksamaa purustamises. Kuu aega tagasi elasid Euroopa rahvad rahulikult koos; kui inglane tappis sakslase, poodi ta üles. Nüüd ... on ta patrioot, kes on oma kodumaad hästi teeninud. Me sirvime ajalehti näljaste silmadega, otsides sõnumeid tapatöödest, ja tunneme rõõmu, kui loeme süütutest noortest meestest, kes, alludes pimesi käskudele, rebitakse tuhandeks tükiks Liege kuulipildujate poolt. ... "Patrioodid" kõigis maades peavad seda brutaalset orgiat õiglaseks võitluseks; mõistus ja kaastunne on ainsa vihkamise hooga minema pühitud; paljusõnalised jutud erakordsest kurjusest ... peidavad lihtsat fakti, et vaenlased on inimesed nagu meiegi, ei paremad ega halvemad - inimesed, kes samuti armastavad oma kodu, päiksevalgust ning tavalise elu lihtsaid rõõme... "

Pärast seda oli enamus ajalehti Russellile suletud. Tema sõjavastased hoiakud muutusid aga veelgi meeleheitlikumaks kui selgus, et enamus sõpru neid seisukohti heaks ei kiida. Nad ei saanud aru, miks keegi peaks nii enesekindlalt sõja vastu protesteerima. Mõni leidis, et juba sõjauudiste lugemine on nii huvitav, et pakub suurt intellektuaalset rahuldust. Teised jälle arvasid, et kui kogu rahvas midagi üksmeelselt õigeks peab, siis ei saa see vale olla. Kolmandad (neid oli arvatavasti kõige rohkem) uskusid patriootide juttu lühikesest ja võidukast sõjast, mis on möödapääsmatu ja toob kodumaale palju kasu. Mõni aga oli lihtsalt küüniline ja irvitas, et kui inimesed ei taha tarka nõu kuulda võtta ja naudivad üksteise sandistamist - eks nautigu siis pealegi. Mõned tahtsid jällegi "tõelised mehed" olla ja oma võimeid proovile panna või olid hoopis shokeeritud sakslaste hirmutegudest Belgias ning nende vaimusilma ees oli nüüd kogu saksa rahvas üks metsikute kurjategijate jõuk, kelle vastu võitlemisel pole ükski tegu liiga karm. Kirjanik Herbert Wells propageeris ideed massisõjast, mis muudab ühiskonna uueks ja teeb lõpu kogu sõdade ajajärgule. Seegi tundus teravmeelne ja hästi põhjendatud. Verepidu, mis kogu maailma läbi raputas, lihtsalt pidi kõik teiseks muutma. Ei saanud olla nii, et tuhandete toredate inimeste hukkumine ei oma tuleviku seisukohalt mingit tähtsust. Ehkki kõik teadsid, et rahu on sõjast parem oli igaühel oma põhjus, miks praegune sõda õiglane tundus olevat. Patriootlik enamus kiirustas püsside abil head tegema ning kellelgi polnud tahtmist olukorra üle pikemalt järele mõelda.

Russell ei armastanud müüte. Ta eelistas mõelda ja analüüsida, aga inimeste massilisele hävitamisele ei suutnud ta sellegipoolest õigustust leida. See nihutas ta patsifistide leeri. Päris omaks ei saanud ta ka seal, sest uskus, et mõned sõjad on õigustatud. Russell mõistis moraali Benthami utilitarismi vaimus - ta arvas, et vägivalda võib tarvitada, kui see on ainus võimalus hoida ära veelgi suuremat vägivalda. Seepärast oli sissetungiva agressori tagasitõrjumine sõjalise jõu abil sageli õige, aga isegi kaitsesõja õigustatuse üle sobisid otsustama vaid neutraalsed kõrvaltvaatajad, kelle kired ja ambitsioonid pole asjasse segatud. Ka kaitsesõja juures oleks filosoofi ärritanud pettust ja ebausku kasutav propaganda ning inimelude kontrollimatu raiskamine.

Oma radikaalsete vaadetega jäi Russell peaaegu üksi. Täiel määral ei toetanud teda keegi. Üks väheseid, kes üldiselt vastu ei vaielnud, oli kirjanik Bernard Shaw. Ka Shaw ei suutnud üldrahvaliku vägivalla ja eputava võltsjulguse paraadi rahulikult pealt vaadata ning püüdis omalt poolt suurele sõjamasinale kaikaid kodaratesse loopida.

Shaw andis välja sõjavastase manifesti Common Sense about the war. Selle ilmumise järel korjasid agaramad raamatukoguhoidjad Shaw raamatud riiulitelt ära ning tublimad ajalehetoimetajad kutsusid lugejaid üles boikoteerima tema näidendeid. Psühholoogiline surve patsifistidele hakkas tugevnema.



II

Britid on alati uhked olnud, et neil pole kohustuslikku sõjaväeteenistust. Sõjapidamine on hästi väljaõpetatud professionaalide ülessanne, aga professionaale enam ei jätkunud. Kuigi sõja algul olid väga paljud omal soovil armeega ühinenud, hakkas vabatahtlike vool lõppema. Rahvas oli aru saanud, et sõda tuleb pikk ja verine. Parlamendis käisid ägedad vaidlused üldmobilisatsiooni ümber. Enamus saadikuid polnud just vaimustuses isikuvabadust austavate tavade kõrvaleheitmisest. Kardeti ka, et vastuseis võib olla nii tugev, et ohustab riigisisest stabiilsust. Liberaalist peaminister Asquith kutsus ülejäänud mehi vabatahtlikena armeega ühinema, lootes, et nii saab mobilisatsioonist hoiduda. Propaganda töötas hästi ja umbes miljon meest õnnestuski juurde saada. Aga Saksamaa oli millegi pärast tugevam kui asjatundjad olid arvanud ja nii ei jätkunud neistki vabatahtlikest. Statistika näitas, et umbes 600 000 ea ja tervise poolest sobivat meest peaks veel saada olema.

Vastuseis seniste liberaalsete traditsioonide säilitamisele muutus järkjärgult raevukamaks. Ainsaks oluliseks asjaks peeti sõja võitmist ning rahvuslased arvasid, et kõike muud võib sellele nimel panti panna küll. Oponente jäi üha vähemaks ning lõpuks loobus vaid üks parlamendi liige, John Simon, oma ametikohast. Ta ütles:

"Tegelik probleem on selles, kas me teeme tohutu muutuse oma ühiskonna põhialustes. ... Kas keegi tõesti usub, et võttes kord omaks sundimise põhimõtte, suudate te siin peatuda."

Asquith oli kogu aeg teadnud, et üldmobilisatsioon toob kaasa probleeme. Ta teadis, et mitmed ühiskondlikud liikumised ja julgemad isemõtlejad hakkavad vastu. Protesteerijaid oli umbes 1 miljon. Tekkis isegi midagi mässutaolist, ehkki propagandamasin püüdis rahvast veenda, et üldine sõjaväekohustus ei tähenda loobumist isikuvabadust hindavatest traditsioonidest.

Kui Union of Democratic Controll (UDC) - leebelt sõjavastane organisatsioon, mille asutajaliige Russell oli olnud - otsustas, et ei hakka mobilisatsiooni vastu võitlema, läks Russell otsima paremat võimalust oma põhimõtete teostamiseks. UDC oli Russellile algusest peale vastumeelne: enamus liikmeid olid tema arvates isekad tolad, kellele oli esmatähtis, et inimesed nende patriotismis kahtlema ei hakkaks. Püüd saavutada demokraatliku kontrolli riigi välispoliitika üle oli igati kiiduväärt, kuid mehed polnud piisavalt tegutsemisvõimelised. Kui nad rääkisid uue partei moodustamisest tundus Russellile nagu kaheksa kirpu kavatseksid ehitada püramiidi.

Et üldmobilisatsioon oli Inglismaal ennekuulmatu nähtus ning ka mujal maailmas polnud see veel reegliks saanud, uskus Russell, et kui põhimõttekindlaid vastuseisjaid on rohkesti, õnnestub sundida valitsust tagurlikust otsusest loobuma.

1914. a. oli A. F. Brockway hakanud looma organisatsiooni, mis peaks võimaliku mobilisatsiooni korral ühendama mehi,kes sõtta minemisest keelduvad, pidades inimelu pühaks ja tapmist lubamatuks. Üks Brockway varajasi toetajaid oli Clifford Allen - karismaatiline isiksus, kellest peagi sai Non-conscription Fellowship'i (NCF) liider. Russell hakkas selle organisatsiooniga koostööd tegema 1916. a. kevadel. Tolleaegsed keeldujad olid optimistlikult meelestatud ning uskusid, et neil lastakse lihtsalt koju jääda. Paistis, et vähemalt 10 000 meest jäävad enesele kindlaks ka halva kohtlemise korral.

Teenistussevõtmise komisjone oli vabadust austava Inglismaa valitsuse poolt instrueeritud keeldujatesse mõistvalt suhtuma. Neid võis saata mittemilitaarsesse asendusteenistusse või isegi koju lubada. Aga sõjaväe poolt oli komisjonidele ülesandeks tehtud koguda mobilisatsiooniks võimalikult palju mehi. Komisjonid koosnesid vanadest mugavatest härradest - peamiselt kaupmeestest ja maaomanikest. Olid mõned naised, kuid neist räägiti peagi kui eriti karmidest tegelastest. Intellektuaale või haritlasi ei olnud. Vanad mugandunud härrad ja tigedavõitu daamid ei viitsinud ega suutnudki jälgida omapäraste vaadetega noorte isemõtlejate keerulisi argumente või halvasti sõnastatud pihtimusi. Ka tuli osa juhendeid keeldujatega leebemast ümberkäimisest alles siis, kui rohkem kui 6000 keeldujat oli juba sõjaväevõimude kätte antud. Nii juhtuski, et legaalse staatuse sai vaid väike osa neist, kellel selleks seaduse järgi õigus oleks olnud. Ülejäänuid sunniti ikkagi rindele minema ja väike osa (ca 1500 meest) jäi enesele kindlaks ning sattus vanglasse.

Üks esimesi süümevange, kelle lugu avalikkuse ette jõudis, oli luuletaja Eric Chapellow. Et optimismi säilitada, laulis ta kongis oma laule nii ilusasti, et vangivalvurid jäid teda kuulama. Russell kirjutas Shawle, et too võtaks sõna Chapellow kaitseks. Shaw, kes oli oma radikaalse humanismi pärast juba palju nahutada saanud, vastas, et Chapellow peab kas minema armeesse või käima läbi oma märtritee. See aga on tema enese asi ja keegi teine ei saa siin nõu anda.

Clifford Allen, hilisem lord Allen of Attwood, teatas komisjonile, et ta pole nõus ka asendusteenistusega, nimetades seda alandavaks orjuseks ning legaalset staatust saamata sattus muidugi trellide taha. Korralik asendusteenistuslane oli kirjanik ja esseist Aldous Huxley.

Nagu ikka sõdade ajal, polnud ajakirjandus enam ammu kõigile arvamustele avatud. Riigitruud ajakirjanikud püüdsid kodumaa kaitsemisse oma panust anda ning seepärast kiitsid ja õigustasid sõja jätkamist igal võimalikul viisil. Ka keeldujate või lihtsalt teisitimõtlejate halvustamine kuulus hea tooni juurde ning pööbel oli juba viidud seisundisse, kus igasugust sõjast kõrvale jäämist kiputi tõlgendama kui kavalalt maskeeritud saksameelsust. Lihtrahvas ei suutnud uskuda, et keegi võiks olla vägivalla vastu. Igaüks pidi võitlema kellegi poolel, kandma relva kas inglaste või sakslaste leeris. Kui keegi väitis end olevat neutraalse või sõja kui niisuguse vastu, oli kohe selge, et tegu on hullumeelse või valetajaga, kes tegelikult ihkab vaenlase võitu ja võibolla isegi spioneerib tema kasuks. Patriootlik propaganda oli lihtrahva moraalse tunnetuse ja maailmapildi nii kitsarinnaliseks vorminud, et kogu inimhinge keerukus tuli taandada kahele banaalsele vastandprintsiibile ja needki ei saanud ühes inimeses koos eksisteerida. Kogu maailm koosnes vaid "omadest" ja "vaenlastest".

Keeldujate olukord vanglates oli haletsusväärne. Mõned sattusid sadistlike vangivalvurite kätte, kes arvasid, et patsifistide tagakiusamine on igati väärikas viis kodumaale kasu tuua. Sellisele suhtumisele aitas kaasa ka ajakirjandus, rääkides "ennastsalgavatest" ja "õilsatest" sõduritest ning vastandas neid "tühistele" ja "oma nahka hoidvatele" keeldujatele. Keeldumise tegelikke motiive püüti lugejate eest varjata ning kui see mõnikord ei õnnestunud, siis kirjutati neist ilmselge halvakspanu ja hoolikalt viimistletud põlgusega.



III

Sõja esimestel päevadel kohtas Russell Londonis Thomas Eliotti. Ehkki too ei olnud patsifist, said kaks tarka meest suurteks sõpradeks ning kuuldes, et Eliottide majanduslik olukord pole just kiita, pakkus Russell neile võimalust enda juures elada. Russelli meeleheaks hakkas Thomas Eliot uurima matemaatilist loogikat ning nonde väikeste veidrate sümbolitega manipuleerimine andis talle tunde tohutust jõust, mida niiviisi võib valitseda. Vivian Eliot oli kaunis, arukas ja heatahtlik, aga nõrga tervisega ning pisut neurootiliste kalduvustega, ta võis kergesti ärrituda ja tühised asjad võisid rikkuda tema psüühhilist tasakaalu. Russell suhtus sellese paari isaliku armastusega ning püüdis neid igati aidata.

Sõbrunemine Eliottidega oli aga tollel ajal Russelli elus erandlikuks sündmuseks. Teiste tuttavatega kippusid suhted sassi minema. Kunagine hea tuttav Eddie Marsh oli õnnelik ja uhke, et oli nüüd Churchilli sekretäriks admiraliteedi juures. Tema meelest tegi Inglismaa valitsus kõike õigesti. Sellest päevast hakkasid nende suhted halvenema. Veel hullem oli lugu sotsialistist sõbra Keelingiga, kes rääkis nüüd, et läheb vabatahtlikuna rindele ja ei tea suuremat rõõmu kui näha sakslast oma vintpüssi ees langemas...

Kõige raskem oli Russellil leppida sellega, et Whiteheadid teda ei toetanud. Koostöös Alfred Whiteheadiga oli ta kirjutanud kolmeköitelise Principia Mathematica ning ta sai hästi läbi kogu perekonnaga. Oli sõpru, kelle kaotamisega polnud raske leppida, aga Whiteheadid olid peaaegu et kõige lähedasemad... Evelyn oli kuulnud sakslaste hirmutegudest Belgias, vestelnud põgenikega ning nüüd uskus ta kõigutamatult ja tundeküllaselt saksa rahva loomupärasesse kurjusesse ning Inglismaa poegade õilsasse missiooni. Et Inglismaa pojad võivad oma missiooni täites samuti pahategusid korda saata, ei tundunud usutav. Ka ei teadnud ta - ega tahtnudki teada - et saksa emad julgustavad oma poegi samamoodi õiglasesse võitlusesse Prantsusmaa, Inglismaa ja teiste vaenulike ning ülekohtuste riikide vastu. Russelli meelest oli see sõda üks suur arusaamatus, mille lahendamiseks oleks pidanud kasutama vahvate püssimeeste asemel hoopis ausaid ja arukaid poliitikuid. Evelyn aga ei tahtnud selistest asjadest kuuldagi, ja isegi Alfred, kes oli tublisti kainem ja tasakaalukam, uskus, et neutraliteedipoliitika tähendanuks rahvuslikku enesetappu.

Evelyn kirjutas Russellile oma vanemast pojast ning tema ülikoolikaaslastest:

"Nad kõik lähevad, paljud selle vabaduse ideaali pärast, millele saksamaa on vastu, nende noored kallihinnalised elud ostavad selle ja nad on õnnelikud, et võivad anda endid kõige selle teenistusse, mis muudab elu elamisväärseks, ja tead, ma tunnen kibedust ja valu südames; ma tahan, et sa mõistaksid - nad hoolivad oma elude hinnaga; tahan, et sa kummardaksid neile hüvastijätuks, kui nad lähevad, kas saad aru, Bertie?...

Kui Russell Whiteheadidel külas käis, jättis õhustik masendava mulje:

"Hoian oma keelt hammaste taga - midagi muud pole teha. Usutakse igat saksavaenulikku lugu - pole jälgegi õiglusest või kaastundest. Alles nüüd saan aru, kui kaugel me oleme üldise humaanse meelelaadiga inimestest. Kõik, mis nad räägivad, täidab mind sõjavastase vaimuga, aga ma tunnen end nendest nii kaugel olevat, hoopis teises maailmas. Mind piinab kõige rohkem see, et pole mingit janu õigluse järele, püüdu näha asju nii nagu need paistavad Saksamaa poolelt. See põrkab kokku kõigega, mis on minus sügaval ning mulle teeb kohutavalt haiget, et see just neilt tuleb. Ma kardan, et varem või hiljem nad ründavad mind ja ma ei tea, mis ma siis teen. Tahan põgeneda. ... Nad on lugenud Louvainist ja see on röövinud neilt kaastunde - see on vihkamise orgia, mis läbib kõike nende humaansust Belgia põgenike ja teiste kannatajate suhtes ... kui ta [ Evelyn ] rääkis Louvainist mainisin, et ehk me ei tea kõiki fakte päris täpselt - ja ta muutis kohe jututeemat."

Evelyn, kes uskus ilusaid propagandamuinasjutte armee ja sõja kohta, ei kujutanud ette, mis minejaid tegelikult ees ootab. Tema poeg sai surma - ning vaatamata rahva siirale usule ja suuremeelsele eneseohverdusele ei lahendanud Esimene maailmasõda mingeid probleeme.

Hea sõber Ludwig Wittgenstein võitles päritolu tõttu sakslaste poolel. Russell kartis, et Wittgenstein hukkub ja ta ei kohta oma sõpra enam kunagi. Aegajalt painas Russelli seesama verejanuline patriotism, mida ta teiste puhul nii vihaselt hukka oli mõistnud. Ka tema tundis end õnnelikuna, kui inglased olid mõnes lahingus rohkesti sakslasi teise ilma saatnud või mõne muu julma vägiteoga hakkama saanud. Vahetevahel sattus ta musta masendusse, mõeldes inimeksistentsi pahupoolest või püüdes kujutleda milline saatus ootab ees Euroopat, kui sõda kestab veel aasta või paar.

Prantsuse filosoof Jean Nicod oli Russelli sõber ja endine õpilane. Ka tema oli nüüd sattunud sõjaväevõimude kätte. Ehkki Prantsusmaa seaduste järgi karistati keeldujaid surmanuhtlusega, oli Nicod otsustanud, et ta kompromissidele ei lähe. Kui Russell sellest kuulis, oli ta meeleheitel. Sõber tapetakse - täiesti seaduslikult - selle pärast, et tema ideaalid on puhtamad, et ta pole nõus täitma oma ajastu barbaarseid seadusi:

"Ma vihkan maailma ja peaaegu kõiki inimesi seal sees, vihkan leiboristide kongressi ja ajakirjanikke, kes saadavad mehi surema, ja endaga rahulolevaid pereisasid, kes tunnevad uhkust, kui nende pojad on tapetud, ja isegi patsifiste, kes korrutavad aina, et inimese loomus on olemuselt hea vaatamata sellele, et iga päev tõestab vastupidist. Ma vihkan seda planeeti ja kogu inimkonda - ja mul on häbi kuuluda selliste olendite hulka."

Olukord aga lahenes hästi, sest Nicodi tervis polnud teenistuseks piisavalt hea.

Kord, pärast Clifford Alleni esimest arreteerimist, nägi Russell politseijaoskonnas üht naist nutmas. Too oli väga ilus ning Bertrand otsustas temaga tuttavaks saada. Naine oli Constance Malleson, keda rahvas teadis näitlejanna Colette O'Nealina.

Colette oli abielus Miles Mallesoniga, kes oli parajasti tegev NCF juures. Ta oli ennast esimeste vabatahtlike hulgas rindele kirja pannud - aga sai peagi raskelt haavata ning tunnistati seejärel teenistuseks kõlbmatuks. Mehe patriotism oli tuhmunud; peaaegu iga päev tõi sõnumeid rindel hukkunud tuttavatest, ja sõda tundus nüüd tühine ja mõtetu. Miles Malleson sattus üht Russelli esinemist kuulama ning sealt leidis ta enesele uued ideaalid, mille eest võidelda. Ja nagu ikka, märkas ka Collette oma mehe vaated õiged olevat ning varsti tegutsesid mõlemad NCF-i juures. Colette ja Milesi suhe oli juba jahenenud ning mees ei tundnud ennast petetuna, kui selgus, et tema naisel on armuke.

Bertrand ja Colette olid üpris veider paar juba sellepärast, et Colette oli ainult 20 ja Bertrand 44. Esimesel koosveedetud ööl oli neil omavahel niipalju rääkida, et voodisse minemiseks polnud aega. Suhe kujunes siiski tundeküllaseks ja kirglikuks. Colette oli mässumeelsesse aristokraati kõrvuni armunud ning muretses selle pärast, kas ta on väärt nii targa ja tähtsa mehe tundeid. Bertrand oli samuti õnnelik ning tundis ennast vähem üksikuna. Muidugi polnud Colette geniaalsele filosoofile võrdväärseks vestluskaaslaseks, kuid ta kinkis armastust ja soojust ning Russell - dissident, tülis peaaegu kogu maailmaga - rüüpas sellest allikast kasvõi selleks, et oma võitluses vastu pidada. Tema võitlus käis ilma relvadeta, kuid hasart ja võidulust olid ka seal olemas. Seepärast ei olnud Russell oponentide arvates üldsegi "rahuingli" moodi. Aga ega ta ei püüdnudki rahuingel olla. Tema meelest oli oluline, et inimesed vähem kurja teeks ja ta teadis, et head motiivid või ilus imago siin ei aita. Pascal kirjutas kord, et iialgi ei tehta halba nii hästi kui puhta südametunnistusega ja ajaloost võib leida rohkesti näiteid, kuidas heauskne lihtrahvas on rõõmsal meelel kuritegusid korda saatnud. Skeptilisel mõtlejal, kes julgeb tõelisusele näkku vaadata, usaldades ennemini mõistust kui tundeid, on on hoopis suuremad shansid õigeid otsuseid teha.

Suhe Colettega asendas nüüd endist suhet leedi Ottoline Morrelliga. Ottoline oli samuti abielus. Tema mees oli progressiivselt ning patsifistlikult meelestatud parlamendisaadik Philip Morrelli. Morrellid olid väga külalislahked ning nende juures käisid mõnusalt aega veetmas ja juttu puhumas paljud tolleaegse Inglismaa intellektuaalid, sh. Aldous Huxley, Robert Graves, Lyton Strachey, Gilbert Murray, Siegfried Sassoon, Virginia Woolf, ka Herbert Wells, D.H. Lawrence ja juhuslike külalistena paljud teised. Russell oli seal üks eredamaid figuure ning tema ja Morrellide patsifism mõjutas ka teiste maailmavaadet. Ehkki koos käidi meeleldi polnud õhustik siiski igas suhtes sõbralik. Oma mälestustes meenutati Ottoline Morrelli ikka pilkega ja Russelli maneere parodeerisid Huxley ja Lawrence oma hilisemas loomingus.

Siegfried Sassoon sai sõjas raskelt haavata ning viibides Londonis, heitis ta teenete eest saadud autasu teatraalselt Thames'i jõkke protestiks selle vastu, et võimud ei astu tõsiseid samme sõja lõpetamiseks. Ta süüdistas valitsust, et see pikendab sõda tahtlikult. Russell soovitas, et Sassoon teeks oma suhtumisest korraliku avalduse ajakirjanduse jaoks, ehkki see oleks võibolla lõppenud sattumisega vanglasse. Robert Graves oli sõjas samamoodi pettunud, kuid käitus nii nagu vabariiklane Claudius tema tuntud romaanis, s.t. uskus ja tundis ühte, kuid tegi seda, mida tavad ja olukorrad talt nõu dsid. Graves süüdistas Russelli, et see tahab närvivapustuse all kannatavat haiget oma huvides ära kasutada, ehkki Sassoon ise uskus enesega kõik korras olevat ja sellisena paistis ta ka oma sõpradele. Graves korraldas nii, et Sassoon suunati arstlikku komisjoni, mis leidis, et tema teguviis tuleb kirjutada närvivapustuse arvele. Otsus ei olnud kindlasti objektiivne, sest Sassoon pidas ka aastaid hiljem oma teguviisi õigeks ning süüdistas pärast Graves'i. Hiljem kirjutas ta patsifistlikke romaane, mis leidsid endale koha Inglise kirjanduse klassikas nagu ka tema sõbra Wilfried Oweni räigelt naturalistlikud sõjaluuletused.



IV

Sellest ajast kui Clifford Allen vangi oli pandud, jäi NCF liidri roll üha enam Russelli kanda. Kuna oli selge, et valitsus ei kavatse üldmobilisatsiooni tühistada, keskendus Russell vanglasolevate keeldujate abistamisele ning püüdis leida sõja kiirema lõpetamise võimalusi. Kuna see oli enneolematult ohvriterohke ja ulatuslik, tundus, et kaalul on kogu Euroopa tsivilisatsiooni saatus. Sõja loomulikku lõppu ühe poole võidu näol polnud ette näha ning poliitikute poolt välja pakutud arglikud rahuinitsiatiivid jooksid liiva, leidmata vastaspoolelt mingit toetust.

Patrioodid käitusid hasartmängijatena, olles valmis kaduvväikese võidulootuse nimel veel miljoneid mehi ohvrialtarile saatma - lubades neile vastutasuks igavest tänu järeltulevatelt põlvedelt ning uskudes siiralt, et see sõda jääb oma meeletuse tõttu viimaseks, mida inimkond kunagi on söandanud lahti päästa.

Russell jätkas tegutsemist ning tema sõjavastased hoiakud ei olnud kunagi pelgalt teoreetilised. Ta propageeris keeldumist täiesti otseselt ja avalikult. Sealjuures kaldus sümpaatia nende poole, kes ei läinud võimudega mingile kompromissile ning ei nõustunud ka asendusteenistusega. Kord kirjutas Russell artikli, kus tõi lugejale eeskujuks üht kooliõpetajat, kes polnud nõus sõjaväe käskudele alluma - sest pidades tapmist ja ka koostööd sõjaväega lubamatuks - ning sai selle eest karistuseks kaks aastat sunnitööd rasketes tingimustes. Selles kirjutises võrdles Russell keeldujaid varakristlike märtritega, keda ilusate ideaalide pärast ränkadesse kannatustesse sunniti minema. NCF levitas kirjutist lendlehena. Autori nime polnud juurde märgitud ning Russell märkas üllatusega, et lendlehte levitanud isikud pandi vangi. Selle peale avaldas ta Timesis repliigi, milles teatas, et tema on teksti autor ning kui keegi peab selle eest trellide taha minema, siis on see tema.

Shaw kirjutas Russellile, et see teeks korraliku skandaali ja ei laseks end märkamatult taskuvarga kombel pokri pista.

Võimud aga olid segaduses ega osanud midagi peale hakata. Kurjategija kandis üht Inglismaa lugupeetumatest perekonnanimedest, oli endise peaministri lord John Russelli pojapoeg ja igati lugupeetud krahvi Frank Russelli vend, lisaks veel võibolla et kõige olulisem figuur maailma matemaatikas ja filosoofias - ja nüüd siis saata ta sunnitööle, kust ta kindlasti tuleb tagasi rikutud tervisega... Kuidas vaatab sellele USA, kus Russelli akadeemiline reputatsioon on vaata et kõrgemgi ning kuidas lepib sellega Inglismaa üldsus, või Russelli enese mõjuvõimsad tuttavad? Mida jutustab küüniline geenius maailmale, meenutades oma piinarikast vangipõlve? Sellest võib tulla häbi ja häda kogu kuningriigile.

Russelli süüdistati selles, et tema lendleht takistab mobilisatsiooni. Sellise otsuse tegemine oli omajagu kunstlik, sest kirjutises oli pikalt juttu sellest, kui halvasti keeldujaid koheldakse, kuid asi oli kusagil mujal ära otsustatud ja kohtumõistjad tegid seda, mida neilt oodati.

Russell oli oma kaitsekõne hästi ette valmistanud:

"Tahan öelda, mu lord, et see ei puutu asjasse, kas mind mõistetakse süüdi või mitte; süüpingis pole ainult mina, vaid kogu vabaduse traditsioon, mille meie esivanemad ehitasid sajanditepikkuse võitluse ja ohvritega. Teised rahvad võivad meid ületada muudes valdkondades, aga vabaduse traditsioon on ülim hüve, mida meie siin maal oleme hoidnud paremini kui midagi muud; nende isikuvabaduste eest ma seisangi. Hirmu surve alla on autoriteedid unustanud selle Inglise traditsiooni. Mina ei pea hirmust lugu ja arvan, et kui hirm ei lõpe, saab sellel olema laastav mõju."

Russell rääkis umbes tund aega, enne kui ta katkestati põhjendusega, et kohus ei taha kuulata poliitilist kõnet. Kohtumõistjad tundsid endid siiski üpris sandisti ning Russellile mõisteti saja naelsterlingi suurune rahatrahv, mille maksmisest ta keeldus. Selle katteks müüdi tema raamatuid ja mööblit, mis olid jäänud Trinity kolledzhi valdusesse. Sõbrad ostsid need ära ja andsid omanikule tagasi.

Selle intsidendi järel muutusid võimud Russelli suhtes ebasõbralikumaks. Harvardi ülikool pakkus loengutsükleid loogikast, sotsiaalpsühholoogiast ja eetikast, kuid USA-sse sõitmiseks ei antud luba. Cambridge ülikool, kus Russell seni oli töötanud, muutus samuti vaenulikuks. Russelli sõja- ja patriotismivastased repliigid olid paljusid ärritanud. Autoriteetidest lugupidama harjunud akadeemikutele ei meeldinud kolleeg, kes ei austanud seadusi ning võrdles riike tänaval purelevate koertega või väitis, et patriotism pole midagi enamat kui et õpetatakse noori tühjade asjade pärast tapma ja saama tapetud.

Trinity kolledzh, kus tegutsesid heal tasemel UDC ja NCF haruorganisatsioonid, oli isamaalaste suus juba ammu patsifistide pesa kuulsuse saanud ja konservatiivsemad õppejõud kasutasid nüüd võimalust, et Russell töötjate hulgast välja arvata. Ehkki vallandamine ei tulnud üllatusena, oli see hiljuti veel akadeemilisest karjäärist unistanud Russellile ikkagi ebameeldiv kogemus.

1916. aasta suvel hakkas filosoof korraldama avalikke esinemisi. Seni oli ta vaid üliõpilastele loenguid pidanud, kuid nüüd avastas ta meeldiva üllatusena, et ka vähem kvalifitseeritud inimesed kuulavad teda huviga. Ta sõitis ringi Lõuna-Walesis ning rääkis asulates, kus ta teadis rohkem sõjavastast meelsust olevat. Ehki politseinikud jälgisid iga ta sõna, lootes leida head põhjust dissidendi arreteerimiseks või vähemalt avalike esinemiste keelamiseks, see neil siiski ei õnnestunud.

Kusagil Leedsi piirkonnas olid kohalikud ajalehed rahvale valetanud, et on oodata saksameelsete kokkutulekut ja osavõtjate hulgas võib olla isegi spioone... Mõned degenereerunud maanaised - purjus ja patriootlikud - püüdsid naelu täis taotud laudadega kogunemist laiali ajada. Politsei seisis kõrval ja vaatas rahulikult pealt. Kui üks jõhkarditest püüdis Russelli rünnata, astus keegi daam kõrvalseisva politseiniku juurde ja ütles, et too peab Russellit kaitsma:

"Politseinikud aga kehitasid vaid vaevumärgatavalt õlgu. "Aga ta on tähtis filosoof", ütles daam ja politsei kehitas ikka õlgu, "Aga ta on ülemaailmselt tuntud õpetlane", jätkas naine. Politsei jäi liikumatuks, "Aga ta on krahvi vend" karjus daam lõpuks. Sel hetkel tormas politsei mulle appi."

Russell pääses ilma vigastusteta, kuid kõigil kogunenutel nii hästi ei läinud. Õnneks jäi see ainsaks korraks, mil meeleavaldajatele kallale tungiti. Kuna Russell uskus, et võitleb õige asja eest, oli tal vaimset vägivalda suhteliselt kerge taluda. Tegelikult pakkus võimude ärritamine talle isegi rahuldust. Ja probleeme oli temaga pidevalt. 1916. aasta sügisel esitati peaministrile viieleheküljeline report, mis selgitas faktimoonutusi ja valesid, mida võimud Russelli tegevuse tõttu kasutama olid pidanud. Russellile sellised asjad meeldisid. Ta oli hea huumorimeel ja see etendus oli piisavalt lõbus. Ta ei tundnud ennast enam pisikese ahistatud olendina suurte ja kontrollimatute jõudude küüsis. Sarkastiline geenius oli leidnud endale uue ajaviite :

"...tahaksin kirjutada kibedaid sõnu meeleheast, mida inimene tunneb, kui tema pojad on tapetud, või sellest, kui lõbus on sõja ajal olla ajakirjanink "Morning Postis" - või Londoni piiskopist viimasel kohtupäeval, üllatunud, et teda ei lastagi taevasse. See muudab mind pööraseks, et rahu oleks tegelikult nii lihtsalt saavutatav, aga keegi ei taha seda; välja arvatud sõdurid aga nemad ei loe, sest siin maailmas hoolitakse ju üksteisest nii vähe."

Kateedrifilosoofist sai järkjärgult poliitiline võitleja ja see roll meeldis vaata et rohkemgi. Russell oli teinud enese jaoks tähtsa avastuse - ta teadis nüüd, mida tema peab tegema, et oma elu täisväärtuslikuna tunda... aga kuud möödusid ning sõda kestis edasi ja vägivallategudel ei paistnud lõppu tulevat.



V

Ehkki võimud hoidsid Russellil jätkuvalt silma peal kartes, et tema sõnavõtud nõrgestavad kuningriigi kaitsetahet, märkas Russell, et tema pingutused ei kanna vilja. Sapisuse ja lootusetuse tunnet süvendas seegi, et tublimad patsifistide hulgast olid vanglates ja paljud juba rikutud tervisega, osaliselt veel ka tema enese süül. Ja ta ei saanud nende heaks midagi teha. See kõik võinuks olla aktsepteeritav, kui see oleks toonud sõja lõppu lähemale või aidanud vähendada ohvrite arvu, kuid nii see polnud. Rahvas ei tahtnud tingimusteta rahu, vaid ihkas võiduparaade, õiglast kättemaksu, veriseid kangelastegusid ja teatraalset julgust. Vanemad ei armastanud oma lapsi, vaid olid valmis neid tühiste ideede ajel surma saatma. Haritlased eelistasid tõeotsimesele odavat populaarsust ning rahvas ihkas hävingut veel rohkem kui rikkust või heaolu. See ei olnud üldse see, mida Russell oleks tahtnud inimsoost uskuda. Selline maailmapilt kurnas ja tegi haigeks. Kolm aastat tihedat paberitööd NCF juures olid olnud väsitavad. Sagedased avalikud esinemised olid meelt mööda, kuid pidevad rünnakud ajakirjanduses mõjusid ka tugevale isiksusele kurnavalt. 1917. aasta lõpus otsustas Russell loobuda koostööst NCF-iga, olles minetanud lootuse, et sellisel viisil on võimalik midagi paremaks muuta. Ta tundis, et vajab puhkust ning unistas sellest, et kibestumine ja sapp teda kord jälle maha jätavad ning ta võib taas elust rõõmu tunda.

Russell jätkas siiski kaastööde saatmist NCF väljaandele ning 1918. aasta esimestel päevadel kirjutas ta artikli sakslaste rahuplaanist, mille tingimuseks olid, et liitlasväed ei tohi nõuda kompensatsiooni ja muuta riigipiire. Briti võimud ei võtnud rahuplaani vastu ja eelistasid selle asemel oma rahvuskaaslasi jätkuvalt ohvriterohketesse lahingutesse suunata. Russelli arvates oli selline teguviis lihtsalt haiglane. Ta kirjutas emotsionaalses ja pisut närvilises artiklis, et varsti läheb võimudel ameerika sõjaväe abi tarvis, et Inglismaal streike maha suruda. Ta jätkas:

"Ma ei väida, et valitsusel on just sellised mõtted peas. Kõik tõendid näitavad, et nende peades pole üldse mingeid mõtteid, ja et nad elavad peost suhu, lohutades endid totruste ja sentimentaalse lobaga..."

Artikkel tekitas skandaali. Kardeti, et see võib halvendada USA ja Inglismaa suhteid. Kirjutis polnud midagi erilist, kuid kusagil oli midagi kooskõlastatud ja mingid nõusolekud saadud. Oli teada, et Russell kavatseb patsifistliku tegevuse lõpetada. Võibolla, et see on viimane võimalus ketserit karistada... Russell arreteeriti ning kohus mõistis talle pool aastat vabadusekaotust. Karistus oleks olnud karmim kui Philip Morrell ja teised tuttavad poleks oma mõjuvõimu kasutanud. (Rolli mängis muidugi ka Russelli päritolu ja positsioon). Kui varemalt oli Russell olnud valmis oma põhimõtete pärast vanglasse minema, siis nüüd, pettununa ja kibestununa ta seda enam ei tahtnud. Kui ta oleks teadnud, et artikkel võib teda trellide taha saata, oleks ta selle leebemalt sõnastanud, aga nüüd polnud enam midagi teha.

Elu vanglas polnud siiski eriti ebameeldiv. Russell sai üle pika aja võimaluse kirjutada filosoofiast ning sõbrad hoolitsesid selle eest, et ta ennast liiga mahajäetuna ei tunneks. Tingimused olid täiesti talutavad ja keegi heitis nalja, et Russell vajab oma kambrisse kanaarilindu - raamatud, vaas lõhnavate lilledega ja kena põrandavaip olid seal juba olemas. Tänu vanglaülema mõistvale suhtumisele võis Russell kirjutada ja lugeda niipalju kui tahtis tingimusel, et ta ei tee patsifistliku propagandat. Ta kirjutas valmis raamatu Introduction to Mathematical Philosophy ning alustas tööd teosega Analysis of mind. Lugedes Strachey raamatut Eminent Victorians naeris Russell vahel nii ohjeldamatult, et vangivalvur käskis tal meeles pidada, et siin on karistusasutus. Sinoloog Arthur Waley saatis Russellile Vana-Hiina luuletuse:

"saadetud kingituseks Annamist -
punane kakaduu.
Virsiku õite värvides,
rääkimas inimkeeli
ja nad tegid temaga nagu ikka
sellega kes tark ja kõneosav
nad võtsid puuri tugevate varbadega
ja panid ta sellesse kinni."


Sõprade hoolivus hoidis Russelli üldiselt kõrgendatud meeleolus, aga viimased vanglakuud muutusid siiski rusuvaks; piiratud liikumisvabadus mõjus halvasti ja tekkis arusaamatusi suhetes Colettega. Russell vabanes vanglast 1918. aasta septembris, kui oli juba selge, et sõda hakkab lõppema. 11. novembri hommikul teati, et relvad pannakse maha. Russell hulkus linnas, ta vaatas jälle inimesei. Kõik olid õnnelikud; nad tulid töökohtadelt tänavaile ja kamandasid bussijuhte ning need sõitsid, kuhu inimestele meeldis. Russell nägi, kuidas mees ja naine - hetk tagasi täiesti võõrad - suudlesid enne kui kumbki läks oma teed. Filosoof oli hilise õhtuni väljas ja vaatas inimesi, nii nagu ta oli seda teinud augustikuus 4 aastat tagasi. Rahvas oli samasugune ning polnud midagi õppinud. Võibolla ainult seda, et nautimise ning meelelahutustega tuleb kiirustada, sest homme võib olla hilja. Russell oli õnnelik, aga ta tundis ennast võõrana selle massi hulgas. Ta teadis, et tema ei upu neisse rõõmudesse kunagi, kui väga ta seda ka ei tahaks. Isegi kveekerite, patsifistide, sotsialistide või mistahes teisitimõtlejate hulgas jäi ta ikka otsijaks ja toda inimhinge meeletut üksindust tundis ta kaduvat vaid siis, kui ta armastas. Ta ei uskunud enam inimloomuse headusse. Rohkem meeldisid talle tähistaevas, meri ja õhtused tuuled. Inimeste hulka võis põgeneda, et unustada tõde, mis oli nüüd käes, aga liiga raske kanda. Ainsaks motiiviks jäi austus elu vastu, illusioonideta respekt selle suhtes, mis igas olendis otsib rõõme ja püüab pääseda kannatustest. Russell teadis nüüd, et suuremad sõjad on veel ees ja ta teadis, mida tema peab tegema.

Vägivallavastased hoiakud jäid alles ning ka edaspidi oli ta eestvedajaks mitmesugustes sõja -ja relvastumisevastastes programmides, olles endiselt võimudele pinnuks silmas ning tehes valikuid mitte seaduste ja tavade pinnalt, vaid hoopis üldinimlikest väärtustest ning omaenese parimast äratundmisest lähtudes. Tema elukäik on keeruline ja raskesti mõistetav. Natsismivastase võitluse puhul ei asunud Russell protesteerijate leeri, ehkki ta pidas endiselt õigeks Esimese maailmasõja aegset radikaalset patsifismi. Peale seda kui USA sai aatomipommi, oli filosoof valmis õhutama valitsust sõjaks nõrgestatud Venemaa vastu, et vältida jubedat olukorda, kus mõlemal vaenupoolel on tuumarelv. Usk USA õiglasesse poliitikasse kahanes aga kiiresti ning kuuekümnendatel sattus rahuvõitleja jällegi lühikeseks ajaks vanglasse, olles ise umbes 90-aastane...

Esimese maailmasõja järel hakkas Russell filosoofia ja matemaatika kõrvalt ka lihtsamaid raamatuid kirjutama. Need osutusid populaarseks laia lugejaskonna hulgas, ehkki kritiseerisid teravalt valitseva korra ja tavade põhialuseid. Raamatud tõid Russellile Nobeli preemia ning ihaldatud võimu inimeste teadvuse üle. Ka tema oli kord tahtnud luua filosoofiat, mis inimsoo elu paremaks võiks muuta, nii nagu seda olid kunagi teinud Budha ja Lao-zi.

Russelli maailmavaate mõju on olnud suurem kui tavaliselt arvatakse - mitmesugused isikuvabaduste ja isegi seksuaalsete vabadustega seonduvad muutused said üldise arutluse objektiks just tänu tema raamatutele. Ta asutas oma elu jooksul mitmeid rahuorganisatsioone, koos J.P.Sartre ja teistega rahvusvahelise sõjakuritegude tribunali ning propageeris nn. maailmaparlamendi ideed. Ja muidugi mõista elavad ja arenevad tema ideed edasi, praegu juba oma loojast sõltumatult.

Esimese maailmasõja aegne radikaalne patsifism aitas kaasa sellele, et Teises maailmasõjas koheldi keeldujaid paremini; ka sellele, et paljud riigid pakuvad nüüd sõjaväeteenistusele rahumeelseid alternatiive. Suurem osa Russelli hoiakuid siiski üldsuse poolehoidu ei leia. Loodetavasti on nende kõrgaeg alles ees.

Vaata ka: Sõjaväepropagandast I maailmasõja-aegsel Inglismaal